*** “On asju, mis on vaja ära teha enne kui saame 50-aastaseks,” nii mõtlesime sõbrantsiga juba paar-kolm aastat: “Üks neist asjadest on rattamatk Alpidesse!”
Suusatamas oleme käinud, kuid suvist mäestikku näinud ei olnud. Sai seda siis edasi lükatud kuni enam polnud kuhugi lükata ja hea oligi, et polnud! 🙂
Saime mega elamuse! Valu ja vaev asendus reisi keskel vaimustusega.
Esimesed tõusud tundusid ülemõistuse pikad. Kaasa oleks nagu võetud 3 korda väiksem kops ja elu kõige pikem 4 km rattal möödus 4,7 km/h venivas kiiruses.
Üles jõudes oleks nagu kõik organid kõris ja hingamise taastumiseks kulus ikka 20 min..
Parim osa on muidugi alla kihutamine, kaks pidurit peal ja üllatuseks lehmakari pimeda kurvi taga…..
Samuti matkamine 45-kraadises kuumuses pakkus tagantjärele naudingu. Jalgsi üles jõudes saad nautida hingematvaid kauneid vaateid, kuid varvastele valuliku üksluiselt lõputul allatulekul võiks arvestada, et jalas oleks õige jalanõu ja tark on päris tippu mitte ronida, sest selle võrra pikeneb allatuleku teekond! 🙂
Superseltskond! Imetlusväärne, kuidas meist kümme ja rohkemgi aastat vanemad kogemustega alpiratturid stoilise rahu ja tasakaalukusega jõuavad sihtkohta ja seda rattalt maha tulemata. Puhas eeskuju!
Ja eks neid plusse ole veel ja veel miks minna sellisele reisile.
Oleme õnnelikud, et hakkama saime ja ilmselgelt nakatunud rattamatka pisikuga. Loodetavasti ei jää see viimaseks! 🙂
Ahh jaa, veel see e-bike. Proovisime – sõit nagu Porshega. Luxlugu! 🙂
-Annika
*** Sooloreiside austajana kaalusin oma esimeseks välismaiseks rattatripiks erinevaid võimalusi siin ja seal. Kõik kohad, kus antakse kohapealt ratas ja kaardid, transporditakse asjad päeva jooksul, majutus.. ja siis eelmisel aastal sobitus Alpiexpressi rattareis minu puhkuseplaaniga ning – nad tõid mu oma ratta Eestist kaasa! See on suur pluss, oma sõpra tunned ikka paremini ja asend ka paigas – tuleb kasuks kui läbida pikki vahemaid ja võtta tõuse/nautida allamäge kiiruskatseid.
Nüüd olen kaks suve jutti Alpiexpressiga nädala koos sõitnud – alati hästi planeeritud ning võimsad vaated, seltskond, naer, toidu- ja sõidunauding garanteeritud. No mõni tõus on pannud tõusulihase ikka kõrgematel tuuridel tööle ja palav ilm võib ka tunda anda, aga kuna igaüks satub endale sobivasse sõidugruppi, siis tempo ja pausid päeva jooksul lahendavad väljakutseid pakkuvad olukorrad kenasti ära.
Kniks ja järgmise korrani!
-Liina
*** Ma armastan mägesid.
Paarkümmend aastat tagasi avastasin enda jaoks mäesuusatamise võlu ja valu ning peale seda, kui sattusin mõne aasta pärast Alpidesse, siis muutus see iga-aastaseks sõltuvusreisiks. Kuid päriselt suusatama õppisin ma alles siis kui hakkasin Alpiexpressi kliendiks J. Seni olin ma kuidagimoodi mäest alla saanud, Alpiexpressi grupijuhtide (kes on ju head suusainstruktorid) õpetuste abil sain ma aru, kuidas see suusatamine ikkagi käib ja kuidas saab sõitu nautida ka siis kui rajal on lumehunnikud.
No ja kui see süda sinna kusagile mägede vahele kinni on jäänud, siis ilmselgelt on vaja ju seda vaatamas käia sagedamini kui kord aastas. Suvised rattareisid oli järgmine valik (siis kui suusatamisest hakkas väheks jääma). Ja hea valik oli – suvised mäevaated olid ikka teistmoodi imeilusad ja selline seltskondlik kulgemine mõnus. Njah, grupijuhi ja kogenud reisikaaslaste poolsed jutud ja kommentaarid riietuse ja sõidu jm kohta olid ju naljakad ja naerma ajavad, aga teisalt sain ma kõvasti targemaks.
Siis hakkas Riinu tegema neid jalgsimatkasid. Tundusid esmalt küll sellised liiga keerukad (ma pole sportliku väljanägemise ja trennikalduvustega), samas ikkagi ahvatlevad. Proovisin ja – rattareisid (mis olid ju toredad) on asendunud matkamisega. Ma arvasin, et tean küll millised need mäed on – suusatamas ju käidud ja rattaga ka avastatud … Tegelikult ei tea ma mägedest veel midagi, aga oskan mõnda ohtu karta ja mõnda asja mitte-karta J. Et kui esimesel aastal grupijuht vihmapilve lähenedes käskis joosta ja me hoopis seisime ja jopesid hakkasime otsima, siis nüüd ma Riinu korraldust ei eira ja täidan korraldust viivituseta 😉
See jalgsimatkamine on selline reis, kus sa avastad nii mägesid kui ka iseennast . Ma olen kolmel matkal osalenud (isegi ei saa aru kuidas kaks suve suutsin vahele jätta) ja kõik need kulgemise kohad on olnud nii erinevad – rajad on erinevad, mäed on erinevad (kuigi Alpid ju), orud on erinevad jne. Aga iga kord on nad vapustavalt ilusad. Ning iga päev kui õhtul ööbimiskohta jõuad, on põhjust ennast kiita, noh et kui tubli sa olid – need tipud, mis tunduvad orust vaadatuna kauged ja kättesaadamatud, on just olnud sinu enda jalgade all mõned tunnid tagasi. Reisipildid (ka videod) ei anna edasi seda mäekuru või mingi tipu vallutamise tunnet – seal kus seisad pilvede tasandil, oled kui väike täpike ja vaated on sellised et …. Muidugi, tõus sinna või laskumine alla, need vajavad pingutust ja tähelepanu, kannatust ja oskust liikuda just iseendale sobivas tempos. Aga see on lahe, ma iga matkapäeva lõpuks armastasin iseennast rohkem J Muideks, kummaline on see, et koos koormusega väheneb iga kord ka söögiisu ja toidu vajadus (rattareisidel toitusin ma vist enamasti õllest, aga matkaradade ääres kõrtsude valik on kesine).
Nii et nüüd ma siis ootan juba järgmist reisi. Seltskonna pärast ei ole vaja ka muretseda, kui esimest korda ehk ei kohta tuttavat, siis Alpiexpressiga teist korda minnes (sama tüüpi reisile) on kindel tõenäosus kohata kedagi tuttavat. Pooled kliendid on alpisõltlased 🙂 ja seega toredad inimesed. Ja kui tuttavat pole, siis on olemas mäed ja nende pärast ma sinna ju lähengi – seltskond on boonusena kaasas.
-Pille
*** Mäed, järved, päike ja heinamaa, sood ja rabad, mahajäetud külad, kirikud ja külakõrtsid, miljonilinnad, kontserdilavad, hotell kas palees või beachil, Alpiexpressi vokaal/instrumentaal-ansambel, pianistid, lõunamaised klubid, viinamarjad, vein, restoranid, vaatamisväärsused ja vaaterattad, laevasõidud, sport ja seltskond… anektoodid… kõike pole võimalik kokku lugeda… kellel veel midagi meenub…
Kes pole käinud – proovige järgi – mida paremat veel tahta…
-Liina
